Täna saime normaalselt magada. Ühtset ülestõusmisaega minu mäletamist mööda täna polnud. Aga siiski ärgati enam-vähem ühel ajal. Ma käisin pesemas ja seejärel hakkasime telki kokku panema. Siis avastasime, et telgivaiad olid nii kõvasti maa sisse taotud, et need oli lausa kõveraks läinud ja neid oli suht võimatu maa seest välja saada:D Saime lõpuks telgi kokku pandud, koristasime veel noortekeskust ennastki ja panime asjad kokku. Kui kõik see lõpuks tehtud oli, siis toimus oma hinnangu andmine nädalale. Öeldi erinevaid lauseid ja siis tuli rivis otsida see koht, mis väljendas kõige paremini lausega nõustumist. Kui rivi oli tehtud, küsiti juhuslikult kelleltki, miks ta nii arvab jne. Andsime tagasisidet, et team-leaderid saaksid järgmine kord asju paremini teha. Enamus tagasisidet oli positiivne. Oli küll negatiivseid asju, aga need tundusid lõpuks nii pisiasjadena et ei tulnudki meelde. Pealegi pole mõtet viimasel päeval hakata halba meenutama. Parem oleks siiski jätta kogu nädalast positiivne maik suhu. Pärast tagaside andmist tegime mitmeid grupipilte, algul tavalisi, hiljem hüppasime ja kargasime. Stijn oli sunnitud vähemalt nelja kaameraga pildistama:D Lõpuks pildid tehtud, asjad koos, olid aeg liikuma hakata. Panime oma kohvrid ja käekotid Stijni autosse ja ise istusime nagu ikka - ratta selga:D Et rongijaama sõita. Teel rongijaama laulsime üht laulu, mida juba esimesel päeval Tahnee laulis:D Lõpuks õpetas seda laulu meile Patje ning üheskoos laulsime:
Everywhere we gooooo!!
People want to know,
Who we are.
Where we come from.
So we tell them.
We are the Estonians!
The pretty pretty Estonians!
And if you can't hear us,
We sing a little louder.
Louder then louder!
Ühesõnaga, tee rongijaama möödus lauldes ja üksteise seltsi nautides! Jõudsime rongijaama, siis pidime pisut ootama. Läksime juba sinna korrusele valmis, kust rongid väljuvad ning see aeg, mis me pidime ootama kulus väga kiiresti, sest saime veel viimaseid minuteid olla oma väga vahvate kaaslastega. Hüvastijätt oli südamlik ning kõik lubasid järgmine aasta meid külastama tulla. Oligi aeg minna. Veel viimased kallistused ja pisarad ning astusime rongi. Siiski ei saanud sellise rongi peale, mis oleks meid Brüsseli lennujaama viinud ning pidime Brüsseli äärelinnas ümber istuma. Kui lõpuks lennujaama jõudsime siis pidime väga kaua ootama pagasiäraandmissabas. Hele ja Kadi kartsid, et nende kohvrid ületavad lubatud kaalu (20kg) ning me lasime nad ettepoole, et vajadusel nende asju teiste kohvritesse tõsta. Mina jäin viimaseks ja mul oli selle tõttu väga ebamugav, sest minu taga oli mingi mees, kes pidevalt peale pressis ja ma tundsin end kohe väga-väga ahistatuna. Tuli välja, et Hele kohver kaaluski rohkem, kui lubatud. Aga õnneks selle eest lisatasu ei võetud. Ülejäänutel jäi kohver lubatud kaalu. Minu kohver kaalus kõigest peaaegu 10kg. Käisime veel lennujaamas ringi ja võtsime oma sissepääsu juurde sappa. Siis lugesime teadetetahvlilt, et meie lend on edasi lükatud. Saime veel pisut ringi käia, lõpuks venis see ootamise aeg ikka väga pikaks, aga elasime üle. Seekord ma akna all ei istunud, aga sellest pole lugu. Jõudnud siis Riia lennujaama (RIX), nägime, et ka sealne lennuk on edasi lükatud. Ilmselt oligi sellepärast, et see eelmine lend edasi lükkus. Ootasime siis jälle tükk aega ning saimegi liikuma hakata. Mina sain loomulikult nende kahe ootamisega juba pabinasse minna, et kas lennukiga on midagi viga, et äkki juhtub ka meiega midagi jne jne:D:D Lõpuks saime siiski õnnelikult Tallinna lennujaama ja siirdusime oma pagaseid otsima. Tallinna lennujaamas on see pagasivõtmiskoht ikka tunduvalt kergemini leitav kui hiigelsuures Brüsseli lennujaamas. :D Pea kohe saime oma kohvrid ka kätte, tõstsime nad oma bussi ning tagasisõit Rakvere võis alata. Kohale jõudsime, kallistasime ja jätsime hüvasti ning siis viskas Kadi vend Uku mind mu õe Kristi juurde, sest koju oleks olnud liiga pikk tee. Voodi oli tehtud ja surmväsinuna kukkusin voodisse. Hommikul oli väga imelik ärgata. Eestis ja ilma oma suurepäraste kaaslasteta. Miss You, my team-members!
No comments:
Post a Comment