Day 7. // 18th of July

Täna ei olnud ilus hommik:D Viimaks olin energiast nii tühjaks pumbatud, et ärgata oli väga-väga raske. Ärkasime lõpuks siiski üles ning sõime hommikust. Peale söömist mängisime mängu, kus meid jagati kolmesteks gruppideks ning meil tuli muna tervelt laua pealt maha toimetada erinevate abinõude abil, mis meile olid kasutada antud. Kahel rühmal kolmest läks muna katki (minu rühmal kaasa arvatud:D). Aga sellest polnud väga hullu. Meie rühmas said oma fantaasiat kasutada Sofie ja Fredje. Sofie tegi paraplaani, mida me lõpuks ka kasutasime, ent sellega muna siiski purunes. Mina olin eelmiselt õhtust siiski väga väsinud ja ei osalenud tõtt-öelda selles võistluses nii agaralt kui muidu. Võistlus tehtud, läksime ratastega kunstifestivalile Werk Kampi. See oli kivist hoone, kus mitmetes ruumides lõid käsitöölised kunsti. Samuti müüdi väga odavalt riideid. Külastasime mõndasid ruume, ent siis istusime ühte ruumi diivanile maha ja rääkisime juttu. Pille-Riin ostis endale veel täitsa temaliku seeliku ja lõpuks hakkasime liikuma, ootasimegi nii kaua, et lihtsalt saaks täis see aeg, mis meil oli kokku lepitud, mil me pidime täis saama. Ausalt öelda, mind see üritus küll eriti ei huvitanud. Minu jaoks täiesti tühi käik, võib-olla osalt juba seepärast, et plakatid olid nii paljulubavad ja ma arvasin, et see on siiski mingi väga suur festival vmm. Aga pole väga hullu, sest väga suurt osa mu päevast see üritus ei röövinud. Kui me tagasi tulime, oli Stijn meile barbequed teinud. Minu arvates oli see liha suurepärane! :) Ehkki sõingi sealt ainult liha ja mitte midagi muud (vorstikesed jätsin vahele). Kõhud imeheast lihast täis söönud, istusime niisama baaris ja kuulasime muusikat ning nautisime teineteise seltskonda. Paljud lõpetasid veel oma kirju. Ei mäletagi, kas kirjutasin sellest, aga ühel päeval panime seinale enda nimega ümbriku ja igaüks võis igaühele mälestuseks kirju kirjutada ja igal vabal hetkel kirjutasid grupiliikmed kirju :). Kirjad tehti mälestuseks sellest imetoredast nädalast ja seal saime öelda kõik, mida me ühele või teisele inimesele oleksime tahtnud öelda. Kirjade kirjutamise taustaks käis loomulikult meile meeldima hakanud The Clement Peerens Exposition lugu Dikke Lu. Minu mäletamist mööda oli sellel päeval ka poiste nõudepesemiseksperiment. Nimelt pidime me tihtipeale pesema nõusid, mis olid seal nii 2-.... päeva seisnud. Ja see õhtu (vist) leidsid poisid (Kersten, Sander ja Patje) juhuslikult väga vana poti, mis haises meeletult. Kes varjas end kampsuniga, kes keebiga, aga pestud ta sai:D Meie saime jälle hea kõhutäie naerda. Igatahes, täna jälle libahunti ei mänginud ja õhtu möödus niisama juttu rääkides. Sest oli ometi viimane õhtu, mil koos olla saime. Oleksin peaaegu unustanud! - õppisime Kadiga veel hollandi keelt ja Patje õppis eesti keelt. Ühesõnaga, meil toimus vastastikune keele õpetamine. See oli väga lõbus ja nalja sai. Meie jaoks oli Patje hääldus väga naljakas (heas mõttes:)) Ja saime jälle pisut naerda:D Patje tuntuim lause selle õhtu jooksul oli: ma olen peoloom, väga seksikas ja lõbus:D Mina pingutasin, mis pingutasin, aga lõpuks tungis uni siiski silma ja olin sunnitud magama minema. Minu lohutuseks ei jäänudki palju inimesi peale mind ülesse. Patje, Fred ja Kersten, kui ma nüüd õigesti mäletan :) Igatahes, the last night was over. Night!

Day 6. // 17th of July

Tere kena hommikupoolikut! Lõpuks ometi saame kauem magada! Saime kuni kella 10ni magada. See oli tõepoolest suur kingitus, sest eelmised päevad olid vägaväga väsitavad! Ärkasime, sõime, tegime tavapäraseid tegevusi. Mingi aja pärast jaotati meid paaridesse, et kes hakkavad koos fotograafia workshopi tegema. Enamus tegid paarid ise, ent mina ei jõudnud ja nii jäin Jeroeniga paari. Aga ma olen selle üle väga õnnelik :) Fotograafiaalaselt hakkas meid juhendama. Kõigepealt kirjutas ta üles populaarsemad teemad ja siis pidime valima igaüks teema, millest me hakkame pilte tegema. Mina valisin teemaks inimesed ja Jeroen valis looduse :) Esialgu püüdsin teha pilte inimestest, kes olid noorteka aias. Seal olid mingid kaks võõrast naist, kes lehte lugesid. Jeroen küsis neilt, kas ma võin neist pilti teha ja nii sündisidki mu esimesed pildid :) Seejärel klõpsasin mõne pildi Kadist ja edasi viis meie tee aiast välja. Nägin Sandrit vanal mahajäetud jalgrattal poseerimas ja kasutasin võimalust ning volaaaaaaaa - ma sain ideaalse pildi! Edasi suundusime Jeroeniga mingile kõrvalteele, kus oleks hea loodusest pilte teha. Esialgu ei saanud Jeroen kuidagi vedama, ent kui ma talle paar head nippi näitasin, oli mees nagu ehtne fotograaf. Ta pildid tulid oivalised! (Vähemalt minu jaoks!) Siis läksime näitasime oma pilte Sofiele, kes ütles, et väga head pildid, ent saab ka paremini. Ta seletas, mida me oma fotode juures muutma peaksime ja saatis meid tagasi uusi fotosid tegema. Mina tegin seekord pildi Jeroenist ja Kathleenist raudteepeal ja Jeroen pildistas mesilasi ja muid elukaid loodusest. Taaskord jäin ma oma välja valitud pildiga väga rahule! Jeroen valis pildi, kus ta pildistas läbi lehtede sillerdavat veeloiku, millel peegeldus vana kõrvalasuv hoone. Kuna Sandri ja Kathleeni meeskonna kolmas liige Kris-Arnold oli Sandri fotokaga plehku pannud ja kostis, et jääb päikeseloojangut ootama (:D:D) laenasin oma fotokat Sandrile. Kahjuks sai aku tühjaks ja mingit pilti, mis teda oleks rahuldanud, tal ei õnnestunud saada. Laadisin veidi akut ja näitasime oma pilte Sofiele, kes taaskord polnud meie piltidega rahul (ehkki meie ise olime vägaväga). Siis kadus meil küll igasugune isu uusi pilte teha. Panin digika laadima, et Sander ja Kathleen saaks pilte teha, ent ise me enam pilte ei teinud, väitsime lihtsalt, et aku on liig tühi. Mulle meeldis, et Sofiele mu pildid meeldidisid, aga mind häiris, et ta polnud kunagi rahul ja ta ei mõistnud ka seda, et alati ei saa kunstlikult sellist olukorda tekitada, nagu me olime eelnevad pildid teinud. Sofie rahulolematus ajas ka teisi pildistajaid endast välja. Viimaks olid peaaegu kohal - kõik peale Krisi:D Ootasime tükk aega Krisi ja lõpuks ta tuligi! :) Ütles, et sai paar head pilti:P Peale pildistamist oli meil LÕPUKS aega enesele:D Oli Belglaste kord süüa teha. Köögis askeldasid grupiliidrid ja Tahnee ning Fred. Enamus eestlasi magas. Ja mina mängisin Kersteni, Jeroeni ja Kathleeni ning Patjega jalgpalli. Väga vahva oli. Oli aeg natuke puhata ja sõbruneda belglastega (oli ka aeg!:D). Igatahes, teised belglased tegid samal ajal kolmekäigulist rooga: eelroaks krevettidega täidetud tomatid; belgia friikartulid ja keedetud liha ning magustoiduks chocolate mousse. Tomati ma suutsin isegi ära süüa! (kuigi ma krevette tavaliselt ei söö) Ja mulle isegi maitses :) Aga pean kahjuks tunnistama, et liha mulle kahjuks ei meeldinud (ja see ei näinud kõige parem välja ka). Ehkki friikartulid see-eest olid väga head! Lihaga sai ka nalja. Ma istusin igaks juhuks eestlaste lauda (mõnikord ma istusin ka belglaste lauda, et nendega paremini sõbruneda:)) ja õigesti tegin, sest meie lauast ei meeldinud liha vist eriti kellelegi. Mina tegin oma lihaga pättust ja vihastasin pisut Marttinit (kes teab, see teab). Igatahes, nalja sai. Eriti nende toredate köögikäikudega, ettekäändega friikartuleid juurde võtta. Belglastel pidi olema selline komme, et kolmekäigulise õhtusöögi vahepeal ära ei tohi käia, seepärast oligi köögis käimine pisut eriline:D:D Õnneks tunnistasid ka belglased, et liha ei kukkunud päris selline välja, nagu nad soovinud olid ning siis ma ei tundnud enam end nii süüdi ja pirtsakana. Saime õhtusöögi igatahes lõpuks söödud ja hakkasimegi õhtuseks peoks sättima. Muidugi mõista - sinna saime jalgratastega:P Sättimisel belglased vist pisut imestasid, et Eesti tüdrukud end nii üles löövad, aga meie jaoks oli see tavaline. Mina panin end üleni valgesse (meie grupijuht Kätlin soovitas meid valgelt riietuda, sest valge värv pidavat seal helendama). Valge õlapaeltega pluus ja valged pikad teksad. Lasin juuksed sirgendada ja olingi valmis. Endiselt ei mingit meiki :) (I'm so proud of myself). Ootasin pisut, kuni teisedki valmis said ja sõit võiski alata. Jõudsime peopaika (noortekeskus JOH, mis oli belglastele nagu kodu!) umbes kella 10-11 vahepeal. Kui me JOH-i jõudsime, anti meile kohe snäkid ja ühe tasuta joogi kaart (mina valisin tasuta joogiks Pinacolada, mis oli, muide, super hea!). Need olevat Patje sõnul meile andnud Honorary Chairman of JOH, Danny Brijs. Jõin oma joogi ära, tantsisime pisut ja läksime (mina, Patje, Kadi, Kersten, Tahnee, Pille-Riin) raha välja võtma, sest seal sai ainult sularahas maksta. Kui jõudsime pangaautomaadini, selgus, et välja sai võtta ainult 20euriseid. Seega mina otsustasin raha mitte välja võtta, sest see oleks olnud kulutamiseks liiga suur summa ja samuti oleks lisandunud automaadist raha väljavõtmise tasu, seega the deal was off:P Pille-Riin võttis raha välja ning tegi minu mäletamist mööda Kersteniga pooleks. Tahnee ostis veel endale suitsu ja alustasime tagasiteed. Tegime palju pilte ja jõudsime lõpuks ka tagasi peopaika. Kõik olid end kenasti sisse seadnud, kes tantsis, kes jõi õlut (Kris jõi paaaaallljuuu õlut!) ja kes mängis lauajalgpalli:P Mina eelistasin loomulikult tantsimist ning juba võtsingi sammud tantsuplatsi poole. Äkitselt katkestati muusika ja klaasitaha diskoripulti vaadates nägime Patjet, kes ütles mikrofoni "Heeeere's Freddy! Naughty naughty!" Ja nii mitu korda õhtu jooksul:D:D. Nalja sai:D:D Eesti tüdrukud said suure tähelepanu osaks ja pidu oli täies hoos. Mulle meeldis selle koha juures see, et see oli seal olnud inimestele nagu kodu - kõiki laule teati peast, see koht oli pisike, nagu nende oma kodu :) Selline armas väike kõrtsu moodi koht :) Vahepeal tantsiti ka kantritantsu (esimest korda sain oma silmadega sellist asja näha, mida tavaliselt ainult telekast näen). Muusikavalik oli väga hea, mulle väga meeldis. Ehkki teistsugune, kui Eestis, aga sellest polnud küll lugu. Ühesõnaga, mina saan selle õhtu igati kordaläinuks lugeda! Algul pidi tagasitulek olema kahes jaos: ühed kell 1 öösel ja teised siis, kui tahavad. Aga kell 1 ei tahtnud veel keegi koju minna ja lõpuks läksime kõik koos (peaaegu, v.a Jane, Sofie ja Kersten ja Tahnee) koju. Meile tulid järgi Kersten ja Jane ja Tahnee (vist?), aga Sofie jäi sinna pidutsema. Sellest tuli meile ka pisut pahandust, et teisi järele ei oodanud, ent meie ei tahtnud seal külmetada ning ei leidnud, et me valesti oleksime käitunud. Asi puhuti lihtsalt liiga suureks. Kohale jõudes ootasime ära Jane, kelle käes oli toa võti. Võtsime toast oma asjad ja läksime telki. Kell oli umbes 5. Algul taheti, et me ärkaksime kell 9, aga meie hakkasime protesteerima ja äratus lükatigi edasi! :) JEI:)
Olime väga-väga väsinud ja läksimegi magama. Täna ei jaksanud juttugi puhuda. Kadi oli ka kuidagi väga väsinud, seega läksime pea sõnagi lausumata magama. Aga oli vähemalt tore õhtu! Und!

Day 5. // 16th of July

Hommikust! Täna ärkasime veel varem, sest oli vaja varakult rongile jõuda, et Brüsselisse jõuda. Sõitsime jalgratastega kesklinna jälle sinnasamasse parklasse ja panime rattad ära ning suundusime rongijaama, mis asus sealsamas lähedal. Rongiga läksime Brüsseli põhjajaama. Sealt pidime üsna pika maa ära kõndima, kuni lõpuks jõudsime Brüsseli noortekeskusesse nimega JES. See noorteklubi on loodud selleks, et aidata kõiki, kes abi vajavad. Meid juhatati üles korrusele, kus takistusrajale minna soovivad inimesed said endale rakmed külge panna. Mina loobusin juba enne takistusraja läbimist, sest väiksemgi kõrgus tekitab minus hirmu ja pidasin targemaks mitte üldse kuhugi ronidagi. Ühesõnaga, mina siis pildistasin, kuidas teised endale rakmed külge panid ja hiljem pildistasin ka takistusraja läbimist (Kätlini sõnul tegin ligi 200 pilti:D:D). See takistusrada oli NIIIIIIIIIIII kõrge ja NIIIIIIIIII hirmus. Selle läbisid vaid vähesed, paljud jätsid pooleni, aga au ja kiitus nendele, kes suutsid raja läbida. Ja need olid: Jeroen, Pille-Riin, Sander, Lagle-Marie, Kersten ja Marttin ning Jane ja Stjin. Panen ka pildi sellest, kui kõrge see rada oli... Ühesõnaga, kui viimane inimene selle raja lõpetas (see oli vist Stjin), siis võeti rakmed seljast ja kõndisime Brüsseli kesklinna poole. Pean mainima, et nii imelik oli kõndida, mitte rattaga sõita:D Jõudsime siis kesklinna mingile platsile ja sõime seal lõunat. Seejärel anti kampadele kaardid ja öeldi, et võime ise ringi käia. Meie käisime ringi mina, Kadi, Pille-Riini ja Sandriga. Loen Patje päevikust, et samal ajal, kui enamus meist shoppama või vaatamisväärsustega tutvuma läksid, siis läksid belglased ja Eesti poisid pubisse jooke tinistama:D. Meie käisime vaatasime ära pissiva tüdruku, pissiva poisi ja asusime käbekiirelt suveniiripoodidest kodustele kinke otsima. Mina olin nagu ikka - suur tüütus:D Ei suutnud kohe kuidagi otsustada, mida omaksetele kinkida. Lõpuks sain kingid tehtud: Gerdole Veerale kingakesed (papud), Kristile Aivole Belgia kaardiga magneti pudeliavajaga, Kaidole võtmehoidja ja emale-isale taldriku, mida saab seinale panna. Kingitustele lisasin veel H&M-st ostetud riideid ja kohalikust söögipoest ostetud maiustusi. Viktorile alguses kinki ei leidnudki. Kuna olime eelmisest päevast väga-väga väsinud, otsisime endale istumiskohta. Istusime mingi kohviku väliistumiskohas ja siis tuli ettekandja ja küsis meie käest tellimust. Siis vastas vist Pille-Riin (?), et "Can we think" ja siis tuli meile neljale väga tuntud lause:D "Don't think, just drink":D. Ühesõnaga, me ei tohtinud mõelda ja pidime sealt lahkuma:D Nii jõudsime ikka oma armastatud kohta: maci:D JÄLLE:D võtsime joogid või kes mida. Mina võtsin vist jäätisekokteili. Ja istusime ning puhkasime jalgu. Ja seda vääääga kaua:D no ütleme tund aega vähemalt, ilmselt ülegi:D Pingutasime eile sportimisega lihtsalt ilmselt üle:D Jälgisime ümbritsevaid inimesi, naersime jälle kõhud ja Sander vestles läbi mobiiltelefoni oma sõbrannaga. Eriti nalja pakkus meile Kadi taga istuv vanem mees, kes alalõpmata oma nina kookis. :D:D Okei, see selleks. Olime seal siis väga kaua ja siis otsustasime, et ostame viimased kingid oma tuttavatele. Mina sain Viktorilegi kingi. Sellega sai jälle nalja. Valisime ja valisime, kuni lõpuks tuli klienditeenindaja huvi tundma, et mis suurust ja mis värvi meil vaja on. Ma ütlesin, et halli värvi, aga ei tea mis suurust. Siis ta proovis S-suurust enda särgi peale ja meie Kadiga hakkasime naerma, sest mõtlesime ja rääkisime eesti keeles, et ta aru ei saaks, et ta võiks seda enda palja ihu peale proovida. Siis kliendidteenindaja ehmatas ära ja küsis, et "What's wrong?":P Hakkasime veel rohkem naerma ja läbi naerupahvakate suutsin talle öelda, et ta võiks seda enda palja ihu peale proovida:D Mees hakkas "pisut" punastama ja võttis särgi seljast. Ent siis kui ta seda S-suurust seljast võttis tuli ka ta oma särk üles, niiet meie soov läkski mingil määral täide:D Ja me hakkasime veel rohkem naerma ning mees hakkas veel rohkem punastama:D:D Lõpptulemusena ma siiski ostsin selle särgi ära. Kassas oli teine mees, kes mu ostu sooritamise järel mulle silma tegi:D Minu mure kinkidega oli lahendatud. Peagi said lahendatud ka kõikide teiste meie kaaslaste mured ning meile jäi pisut aega riidepoodides shoppamiseks. Läks jälle pisut aega, enne kui me shopping streeti leidsime, aga kui me selle siiski lõpuks leidsime, siis sattusime väga elevusse, eriti poes nimega Jennifer, kus olid megaodavad, ma ütlen MEGAODAVAD asjad. Pille-Riin sai endale teksad, ent mina ei suutnud nii ruttu endale valida, ma olen kord juba selline:D ja jäin ilma püksata:D:D Ühesõnaga, lõpuks me tõttasime oma kohtumispaika. Kui kõik olid sinna jõudnud (keskväljak oli vist) siis läksime kõik koos mingisse pitsakohvikusse, kus meile oli kinni pandud pikk-pikk laud ja meile öeldi, et saame tellida 11 euri eest sööki ja 2 euri eest jooki. :) Mina valisin 9 eurise Hawaii pitsa ja Fanta. Pitsa oli VÄGA suur. Kahjuks ma seda lõpuni ei suutnud süüa. Mitte, et ma ei jaksanud, vaid mul sai jook otsa. Ja ilma joogita sööki ma ei söö. Liiga kuiv minu jaoks. Kuigi iseeenesest oli pitsa väga maitsev! :) Käisime allkorrusel vetsus ja läksime õue. Käbekiirelt käisime veel ühes kingapoes:D Kust ma oleks PEAAEGU endale ilusad papud ostnud (10EUR), aga Pille-Riini kaine mõistus soovitas mul neid mitte osta:). Tulime siis poest ära ja oligi aeg tagasi rongijaama kõndida. Sõitsime rongiga tagasi Antwerpeni ja meie aeg Euroopa pealinnas oligi läbi saanud. Taas ratastega noortekeskuseni ja kell oli juba üsna palju, seega läksime varakult magama, minu mäletamist mööda ei mänginud isegi libahunti, sest järgmine õhtu oli tulekul pidu ja tahtsime välja magada. Chat-chat Kadiga ja mõnus-mõnus uinak! Head ööd:)

Day 4. // 15th of July (The best day)

Tere kena hommikupoolikut! Ärkasime jälle vara, ülla ülla:D! Eile õhtul pidime valima kumba gruppi tahame täna minna - kas gruppi, kes läheb muuseumisse või gruppi, kes lähevad ratastega Antwerpeni jalgrattatuurile. Mina valisin grupi, kes läheb jalgrattatuurile. Hommikul selgus, et paljud, kes olid eile valinud jalgrattatuuri, mõtlesid täna ümber, osalt ilma tõttu, osalt lihtsalt selle tõttu, et end mitte nii ära väsitada. Teele asusime kõik ühel ajal - muuseumisse minejad läksid seekord jala muuseumisse ja meie sõitsime ratastega oma esimese sihtpunkti suunas. Meie grupis olid: Jane, Hele, mina, Pille-Riin, Kadi, Fred, Lagle-Marie (oli vist kõik?). Meie tuur oli kenasti märgitud Antwerpeni kaardil, kuhu oli tehtud spetsiaalselt jalgrattasõiduks mõeldud vaatamisväärsustega tutvumiseks 32 kilomeetri pikkune (!) reis - hollandi keeles: Architectuurroute. (Pätsasin endale ühe kaartidest, kuhu oli märgitud see tuur, mida me läbisime). Kokku oli sihtpunkte 34, aga ma pole kindel, kas me neid kõiki ka läbisime (selle kaardi peal on kõik hollandi keeles, aga ma pole kahjuks Pille-Riin, kes sellest aru saaks:D). Objektid, mida ma mäletan olid: katedraal, linnus, mingi sadam, maja, mis oli kunagi vaestemaja, aga kus nüüd asub üks Antwerpeni kalleimad söögikohti ja veel avamata muuseum, mingisugune pikk müür, kohtumaja (2 astme oli vist, neil on ka muide 3 astmeline kohtusüsteem). Lisaks nendel mitmetele vaatamisväärsustele nägime veel äärelinna ja seal asuvaid majasid. Mida ma selle linna puhul täheldasin, oli see, et harva oli nii, et majadel oli ka aed, ikka olid majad külg-külje kõrval ja aed praktiliselt puudus. Aga see-eest olid majad väga väga kaunid ja nende eest oli ilusti hoolt kantud. Ma olen väga õnnelik, et selle reisi valisin, sest ma nägin nii palju ja sain väga konkreetse pildi Antwerpeni linnast, ideaalne võimalus linnaga tutvumiseks. Kogu tripi jooksul tegime ühe pikema peatuse ja jõudsime 10 minutit planeeritust hiljem noortekeskusesse. Meie tuur kestis 3 tundi :) Kohale jõudes nägime, et teised oli juba muuseumist tagasi tulnud, oli erinevaid arvamusi, aga pidavat üldjuhul põnev olema, nad said iseseisvalt muuseumis ringi käia ja oma maitse järgi vaadata, mida soovisid. Rohkem meeldis see külastus küll neiudele, nagu ma arvamustest aru sain:P
Tagasi jõudes saime hetke puhata ja siis tulid meile Scheld'Apeni noortekeskusesse külla külalised kõrgemalt! Nimelt Belgia noorsoo- ja haridusminister Pascal Smet, Formaat'i delegatsioon ja JOH noortekeskuse delegatsioon. Kogu gruppi esindasid ministri ees kolm inimest: Kersten, Fred ja Pille-Riin, kuigi Kersten oli nii tähesära hiilguses, et vaene Pille-Riin sai vaevu paar sõna vahele puistada ja nagu ma aru sain, siis Fredje ei saanud üldse rääkida:D. Kohal oli väga meeletu hulk meediat:D - mitmed fotograafid ja filmijad. Kohal olid ühesõnaga ajaleht ja ATV (ehk Antwerpeni Televisioon). Istusime ja rääkisime mõnda aega ministrist veidi eemal, juttu ja seejärel siirdusime kööki, et teisi eestlasi söögi tegemisel abistada. Nimelt täna oli meie kord teha rahvuslikku õhtusööki ja otsustati teha kala kartuleid ja lihapalle ning külmsalatit. Mina olin see õnnelik, kes sai segada lihapallimaterjali. Kui olime pisut aega söögitegemisega möllanud, tuli meie tegemisi vaatama ka minister Smet ja kõiki meie tegevusi üritati sel hetkel kaamerasse saada ning kõik ka avaldati!:D Meie jätkasime oma tegevust, kui terve see tähtsate inimeste grupp edasi baari juttu vestma siirdus. Läks veel üsna kaua aega, ent nagu planeeritud - kella seitsmeks oli meie õhtusöök valmis! Ja mulle isiklikult meeldis see toit väga väga! Võtsin lausa kaks portsu. Ja nagu ma aru sain, siis oli palju teisigi, kellele see toit meeldis, sest ma polnud ainuke, kes endale toitu juurde tõstis:) Seega, õhtusöök oli õnnestunud!
Pärast imepärast õhtusööki tulid Hele ja Kätlin minuga rääkima - olin ennist kurtnud, et jalgrattasõit (täpsemalt munakiviteed) tegid mu seljale liiga ja nad tundsid muret, kas ma jaksan järgmisel üllatusmängul osaleda. Nimelt oli mängu nimi dropping ja see seisnes selles, et meid visatakse suvalises kohas maha ja me peame leidma kodutee ning koduni kõndima. Aga kuna see tee oli pikk - 10km, siis küsitigi mult, kas ma olen nõus sinna minema. Team-leaderid oleksid igati aksepteerinud ka seda, et ma oleksin noortekasse teisi ootama jäänud. Mina aga uskusin, et kõndimine niivõrd mulle liiga ei tee ja otsustasin siiski selle riski võtta, et sellel mängul osalen. Muide, see tegi minust esimese grupiinimese, kes peale team-leadereid seda üllatust teadis! :D Jei! Aga lubasin, et ei ütle kellelegi. Ühesõnaga, istusime autosse, meil seoti silmad kinni ja sõidutati mingisse kohta. Sinna jõudes võisime katted oma silmade eest ära võtta ja meid lasti auto pealt maha. Kätte anti kaart ja jäime teisi järele ootama (kogu grupp sai sinna punkti kahe autoga kahe korraga). Kui teisedki olid saabunud, haaras ohjad enda kätte geograaf Fredje:D Lõpuks suutsime meid ümbritsevate ehitiste (nii vähe kui neid oli) abil kindlaks määrata enda asukoha, ning määrasime kindlaks ka lühima tagasitee ja alustasime kõndimist. Asukohta oli muide väga kerge määrata (belglastel vähemalt:D Selle koha nimi olevat Linkeroever). Alguses tuli meil pisut maad kõndida kiirtee kõrval ja siis kõndisime üle suure lagendiku ja üsna pea jõudsimegi ühe platvormini, mis asus jõe kaldal. See oli kaunis koht ja tol õhtul tegi selle koha veel kaunimaks see, et oli juba pime ja Schelde jõe vesi sillerdas linnatulede peegeldusest :)Istusime hetke, Patje viskas mõne nalja:D Nagu nt: We would like to come to live here, but Oh shit, we forgot our tents! :D Ja siis sai alguse pildistamisseeria, pildistasime kõiki, kes vähegi soovisid sõbrapilte teha ja tegime ka grupipilte. Alguses panime 12 sekundi peale, ent kuna need pildid ei tulnud just kõige paremad, siis palusime mingitel inimestel meist kõikidest pilte teha. Ja need pildid tulid super ilusad! See õhtu oli ilusaim õhtu. Jää kahe rahvuse vahel sulas täielikult. Siinkohal ütleksin ühe Patje öeldud lause: "It was the moment that the Great Ten and the Fabolous Five became the Magnificient Fifteen! A moment that everyone shall remember and cherish for ever."
Minu jaoks väga mälestusväärne õhtu ja kui ma selle meenutamisse süvenen kipuvad mõned rõõmupisaradki silma tulema :P Seal veetsime tõeliselt toredat aega üksteisega ja naersime väga palju:D. Olime seal kuskil kolmveerand tundi ja asusime tagasiteele. Läksime läbi jalakäijate tunneli (panen ka pildi) ja seejärel ühest väga vanast eskalaatorist üles. Kõndsime läbi linna ja seegi jalutuskäik oli väga ilus - kogu grupiga (v.a teamleaderid) läbi õhtutuledes oleva linna. Lõpuks, peale väga pikka aega (mis tundus väga lühike) hakkasime jõudma oma ööbimispaika. Sinna jalutamisel rääkisime Kadi ja Sandriga maast ja ilmast. Väga tore oli nende kahega vestelda ja elu üle arutleda. I liked it! Aga me ei plaaninudki tavapärast kojuminekut teha. Kuna meie kõrvalaias elasid mustlased ja nad üks öö meie juures nuuskimas käisid, olid teamleaderid väga hirmul ja panid uksed kinni ja istusid toas ning ootasid meid. Meie aga läksime väga vaikselt ümber maja ja ootasime nurga taga, kuni üks meist koputamas käis. Algul ei vastanud keegi. Siis koputati uuesti ja siis karjus Kätlin hirmunult: GO AWAY!!!:D:D:D (ilmselt arvas ta, et oleme mingisugused mustlased:D:D:D) Mingi hetke me hüppasime välja ja hakkasime täiest hingest naerma :D:D:D Whose genial idea was that! :D. Teamleaderid oli segaduses - ei teadnud, kas olla õnnelikud, et me koju jõudsime või pahased, et me neid ehmatasime. Peamine vastus oli: Meil on ka tunded, kas teate. :P Igatahes, nalja sai! Ja nalja peabki saama!
Oeh milline päev see küll oli. 32km jalgrattasõitu, ministri külaskäik ja 10km jalakõndimist :P Jalgadele valu! :D
Enam ei mäletagi, kas sellel õhtul libahunti mängisime. Aga parim päev oli see 100%!!!
Thank You, my wonderful team-members!
Õhtul nagu ikka - vestlus Kadiga ja sellel õhtul oli ka juba teemas minu prillide nali:D Nimelt riputasin oma digikakoti telgi laes oleva mingi riidetüki külge, mis oli tegelikult vist taskulambi paela jaoks mõeldud ja panin sinna sisse oma prillid. Siis palusin Kadil igast liigutusi teha, et näha, et ega ta kuutõbisena mu prillide pihta ei löö:D Sellest sai meie igaõhtune kild:D:D Head ööd. Ja Kadi, aitäh, et Sa mu prillid terveks jätsid! :D

Day 3. // 14th of July

On kätte jõudnud kolmapäev. Ärkasime jälle vara, sest päev tõotas tulla tegevust täis. Tänane päev näeb ette ajaveetmist Antwerpenis. Sõitsime ratastega Antwerpeni ja hommikul tegi üks väga vahva vanamees meile tuuri Antwerpeni loomaaias (väidetavalt üks vanimaid loomaaedu Euroopas) ja see tuur oli väga väga põnev. Giid oskas väga põnevalt ja kaasahaaravalt kõnelda. Kohe alguses viis giid meid ühte ruumi, kuhu olevat saanud väga vähesed inimesed, sest seda tavainimestele ei näidata. Nagu ma aru sain, siis oli see pigem õppeeesmärkidel?? Igatahes, seal ruumis ta rääkis natuke meile loomadest ja siis andis igaühele madu puutuda. Tungiva soovi korral saadi madu ka käes hoida. Mina ei soovinud madu ei puutuda ega käes hoida. Enamus siiski soovis madu puutuda ja osad isegi hoida. Aga mina tunnistan ausalt, et kardan selliseid asju. Peale teiste põnevate loomade oli meil au näha ka Antwerpeni loomaaia uhkust - Kai-Mooki, 1 aastast elevanti, kes olevat Antwerpenis lausa väga kuum uudis olnud. Pärast loomaaia tuuri leidsime koha, kus istuda ja sõime lõunat. Mina seda ei kuulnud, ent selle lõuna ajal lõid Jeroen ja Patje fraasi, mis kõlab ilmselt meie kõigi kõrvus siiani "Here's Freddy! Naughty, naughty! :D Lõunal ja ka pärast seda mõtlesime pingsalt, mida edasi teha. Eesti poisid läksid juba üsna ruttu peale lõunat ära, ent meie arutasime belglastega, et kas nad on äkki nõus meile Antwerpenis linnatuuri tegema. Tiba aega võeti mõtlemiseks, ent lõpuks oldi nõus.Ohjad haaras enda kätte geograafiaõpetaja Fred, kes tutvustas meile innukalt Antwerpeni linna. Pärast pisikest linnatuuri läksime shoppama. Minu mäletamist mööda otsisime me pisut, ent lõpuks leidsime Antwerpeni linna shopping streeti. Ostsin sellelt tänavalt oma õdedele ja emale kuhjaga riideid. Kuna üsna pea olime päris väsinud, siis läksime istusime kolmekesi - Pille-Riin, mina ja Kadi maci maha. Puhkasime pisut ja oligi aeg taas liikuma hakata - meie kohtumispunkti, loomaaia ette. Sealt läksime alla rattaparklasse, võtsime endile jälle rattad ja sõitsime tagasi noortekeskusesse. Sõime õhtust ja toimus selline põnev üritus nagu music workshop, kus tuli teha vanadest pottidest ja pannidest endale muusikariistad ning mõelda välja omad rütmid. Seda tuli tegema mingi lahe muusikamees. See kestis üsna kaua, kauem kui ma eeldasin, ent lõpuks saime kokku ühe vinge loo, mida ka lindistati (aga mida ma siiani kahjuks teist korda pole kuulnud). Peale seda trashbeati või music workshopi, kuidas keegi nimetab, oli jälle aeg üheks toredaks õhtuks/ööks wearwolfi mängimise saatel. Läksime taas üsna hilja magama, ent see meid ei häirinud, sest sellest nädalast tuli võtta kõik, mis võtta andis. Juba kolmandat päeva toimus meil Kadiga enne magamaminemist päeval toimunu üle arutlemine, saime kõik südamelt ära rääkida ja saime ka jätkuvalt palju naerda!!! Polegi varem maininud, et meil olid Kadiga stabiilselt lakkamatud naeruhood, mis muutsid sealveedetud aja veelgi nauditavamaks! Võisime naerda väga tühiste asjade üle väga pikalt ja vägagi südamest. Aga kunagi ei naernud me paha pärast, kui kellelegi ka nii tundus. Mitte kunagi! :) Tänan siinkohal Kadit, kes tõi päikest minu päevadesse :)
Und.

Day 2. // 13th of July

HEIHEIHEI! On esimene hommik! Ärkasime hommikul üsna varakult, umbes kell 8.00. Oli pisut magamatust veoautode müra pärast, ent mind see ei häirinud. Ainus asi, mis mind häiris, oli see, et mul oli külm. Tundsin, et kui järgmine öö sama külm on, siis võin küll haigeks jääda. Õnneks sain selle mure team-leaderitega lahendatud ja sain lisaks ühe magamiskoti. Täna mängisime palju-palju tutvumismänge, et eemaldada see barjäär kahe rahvuse vahel. Tagantjärele mõeldes olen täiesti 100% päri, et taolised tutvumismängud tulebki just kõige esimesel päeval ära mängida, sest vastasel juhul kiputakse ikka omaette hoidma. Kõik mängud oli mõeldud selleks, et me teineteist paremini tundma õpiksime ja et me paremini läbi hakkaksime saama. Tahaksin siin loetleda mängud, mida me mängisime ja kui tulevad veel mõned mängud meelde, mida pole märkinud, küll ma siis märgin :)

Tutvumismäng, kus jagati laagrilised paaridesse (soovitavalt üks belglane ja üks eestlane, aga kuna belglasi oli vähem, siis olid osad eestlased kahekesi). Ülesanne oli teatud minutite jooksul rääkida teineteisele üksteisest nii palju kui võimalik ja räägitu ka meelde jätta. Pärast seda, kui aeg oli läbi saanud koguneti ringi ja kaaslased rääkisid üksteisest nii palju kui neil oli meelde jäänud. Eesmärk oli saada oma nädalakaaslastest teada saada nii palju kui võimalik.

Freak football - nagu tavaline jalgpall, ainult et mängijad olid erinevat moodi kinni seotud, kellel jalad, kellel jalg ja käsi, kes oli paarikaupa kinni seotud, kellel olid silmad kinni seotud jne. Eesmärk oli loomulikult lüüa vastase väravasse nii palju palle kui võimalik. See oli äärmiselt vinge mäng!

Ulata pall edasi käsi kasutamata - seisti ringis ja esmalt anti jalgpallisuurune pehme pall, mis tuli põlvede vahel järgmisele ringis olijale põlvede vahele toimetada ilma käsi kasutamata. Väga levinud mäng. Sama korrati tennisepalliga, mis pandi kaela peale. Eesmärk oli toimetada pall tagasi sinna, kust see teele pandi.

Põgene, vaba laps! - nagu ma aru sain, siis see oli ilmselt belglaste mäng. Mäng oli järgmine - võeti paaridesse ja moodustati ring, seejärel läksid tüdrukud maha (ikka ringikujuliselt) ja poisid nende peale. Üks inimene pidi jääma ilma paariliseta. See, kes jäi ilma paariliseta, valis endale kellegi, kellele silma pilgutada ja see, kellele ta silma pilgutas, pidi saama oma paarilise alt üksiku pilgutaja peale. Kui tal õnnestus see, siis pilgutas jällegi see, kes nüüd ilma paariliseta oli. Võib öelda, et eriti hästi see mäng välja ei kukkunud, sest üldjuhul eestlased ei eelista niivõrd palju füüsilist kontakti nagu seal mängus ette oli nähtud.

Üks kõigi vastu - eestlastest ja belglastest moodustati üks suur võistkond, kes hakkasid täitma erinevaid ülesandeid. Etteantud 20 ülesande täitmisel oli võimalus anda üks ülesanne grupijuhtidele. Ülesanded oli järgmised: leidke ja too 5 putukat; kirjutage luuletus grupijuhtide kohta; jooge 5 liitrit vett (võisid ka erinevad inimesed); 3 inimest lukustati toolide külge koodilukkudega, avage need lukud; keegi peab kõikide tegevuste ajal palli põrgatama, inimesed võivad vahetuda; nummerdage terve üks vetsupaberi rull; tehke üks muusikainstrument loodusest saadud asjadega; moodustage terve grupiga nelja inimese kõrgune püramiid; leidke vastused kolmele geograafiaalasele küsimusele; tehke kunstiteos; tehke pilti 6 tundmatust inimesest; kirjutage kahe lehekülje pikkune jutt rääkivast lillest, pisikesest tüdrukust ja ükssarvest; tehke karikatuur kogu grupi liikmetest; toimetage kogu grupp üle nööri; sööge kümme õuna; jookske 400 ringi ümber kõikide telkide; tehke viis kutti ilusateks neiudeks (tehti Sander, Kersten, Jeroen, Patje, Marttin); tehke lipp, mis esindaks kogu gruppi.
See oli mäng, mis tekitas väga suurt kõmu ja mulle ausalt öeldes valmistas punkt, kus kästi üle nööri kogu grupp toimetada, väga suurt vastumeelt. Esiteks oli nöör vägaväga kõrgele pandud ja teiseks ei tohtinud nööri ületades seda puudutada, need kaks asjaolu tegid nöörist ülesaamise üsna võimatuks. Mina leidsin kohe alguses, et see ülesanne on absurdne, aga grupivaim ei jätnud jonni:) Tulemuseks oli see, et kaks kutti (Jeroen ja Patje) kukkusid oma seljale ja asi läks nii kaugele, et meie grupijuhid palusid belglastel see ülesanne ära jätta. See mäng tõmbas minu tuju küll väga alla, sest kuidas saadakse oletada, et me läbime sellise ülimalt ohtlikku kadalipu? Pisut tusaseks tegi ka see, et Belgia grupijuhid muudkui seletasid, et on väga lihtne moodus sellest üle saada, aga et oleks ise kordagi midagi ette näidanud, seda ei olnud. See selleks, olen uhke kogu grupi üle, et kõik ülejäänud ülesanded me saime edukalt tehtud! Aplaus!!!

Peale mänge läksime kõik ratastega Antwerpeni söögipoodi, et osta midagi, kui me soovime. Belglased ostsid asju rahvuslikuks õhtuks (meil olid need muidugi mõista juba Eestist ostetud). Kui rongijaamast noortekeskusesse sõitmine välja arvata, siis see oli esimene võimalus Antwerpeni näha. Tagasi jõudes hakkasime valmistuma rahvuslikuks õhtuks, kus algul tuli vabal valikul mingil moel tutvustada oma riiki ja seejärel pakkuda suupisteid ja jooki. Meie tutvustamise enda kultuuri nii, et laulsime Põdral maja metsa sees (koos liigutustega ja ingliskeelne tõlge oli paberile kirjutatud) ja õpetasime belglastele tantsu "Kaks sammu sissepoole". (Lisaks andis Kätlin belglastele Eesti lipuga rinnamärgi)Tuli välja, et ka belglastel on Põdramajaga väga sarnane laul. Viis oli pisut teine, aga laulumõte oli sama. Belglaste etteaste oli Belgia geograafiline tutvustamine. Mõlemad maad tutvustatud, suundusime baari, kus ootasid meid nii belglaste kui ka eestlaste rahvuslikest suupistestest koosnevad lauad. Tutvustasime üksteise jooke ja suupisteid ning asusime neid maitsma. Õhtu kujunes edasi vaikseks istumiseks, kus sai alguse meie Wearwolfi-maania:D See oli teine versioon lennujaamas mängitud maffiast! Neil olid olemas spetsiaalsed mängud ja belglaste teamleaderid seletasid mängu, ent minu jaoks tundus see väga keeruline, seetõttu otsustasin esimese mängu kõrvalt vaadata. Kui esimene mäng läbi sai ja ma pointist aru sain, siis järgmise mänguga läksin juba kaasa. Oli väga põnev ja tekkis sellest mängust sõltuvuse tunne. Kahjuks ei võtnud kõik inimesed sellest mängust osa, ent mida aeg edasi, seda rohkem inimesi osa võttis. Rohkem meeldis see mäng siiski eestlastele. Libahunti mängides jõudsime omadega öösse ning peagi oligi aeg unne heita. Head und!

PS! Unustasin ennist mainida, et täna tehti graafik, mille alusel pidid juhuslikult tektitatud grupid (tavaliselt 3 inimest grupis) koristama nõusid hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi järel ning koristama wc-sid, dušše ja baari.

Vaadake ka pisut pilte :)

Day 1. // 12th of July

Meie pisike reisike algas esmaspäeval, 12.juulil hommikul kell 8.00. Sõitsime pisikese mikrobussiga Tallinna Lennujaama. Kohale jõudsin üsna varakult, kuskil 10.00. Lennuk väljus kell 11.35 nii et aega meil pisut oli. Käisime ringi ja mängisime pisut mänge. Mängiti kaarte ja ühte toredat apelsini mängu ehk et, mida kõike saab teha ühe apelsiniga :D (grupp oli jagatud kaheks). Peab siinkohal mainima, et mu grupikaaslastel oli väga hea fantaasia:D. Üsna pea sai kätte ka lennukile minemise aeg. Võin ausalt öelda, et mina olin üsna hirmul, sest lendasin esimest korda ja oli palju teisigi, kes esimest korda lennukiga lendasid. Lendamine kestis tund aega ja polnud üldse nii hirmus, kui ma arvasin. Elasin üle, ent ei saa öelda, et see oleks mulle meeldinud. Jõudsime Riia lennujaama, kus oli meil väga väga palju aega ringi käia. Ootasime umbes 4 tundi, et järgmisele lennukile minna. Mängisime väga palju maffia-mängu ja jalutasime ringi. Lõpuks saabus see aeg, mil saime järgmisele lennukile minna, see oli umbes kell 16.40. Kui jõudsime Belgiasse, keerasin kella, sest seal on teine ajavöönd, kell tuli 1 tund tagasi keerata. Seal oli kell seega 17.40. Võtsime Brüsseli lennujaaamast oma pagasid (pean ausalt ütlema, et üksi ma oleks sinna kohe 100% ära eksinud, sest see ei olnud eriti pisike lennujaam). Seejärel kohtusime Belglaste team-leaderiga. Ta juhatas meid mitu korrust allapoole, kust saime rongi peale minna. Pidime pisut ootama ja saimegi rongile minna. Oi, milline mugavus oli selle rongiga sõita! Superluks! Väga vaikne ja mugavad istmed. Sõitsime hästi pisut ja istusime ümber vähe ebamugavama rongile ja sõitsime kuni Antwerpenini välja. Antwerpeni tuli meile vastu selle noortekeskuse, kus ööbisime, juhataja, nagu ma aru sain. Ta võttis meie kohvrid ja kotid ning Marleeni peale ning sõitis noortekeskusesse. Meid juhatati maa-alusesse parklasse, kus oli väga suur hulk rattaid. Esialgu oli see minu jaoks väga suur üllatus, aga mida aeg edasi, seda tavalisemaks see mulle muutus, sest jalgrattakultuur on seal väga levinud. Kõik said endale erk-kollase ratta. Läksime treppi mööda, jalgratas käe kõrval, ülesse, maa peale, kust saime alustada oma rattasõitu Antwerpeni noortekeskusesse, nimega scheld'apen. Sõitsime kiirus oli aeglane ja meie sujuvat liikumist takistasid väga mitmed valgusfoorid, aga sellest polnud lugu, sest tol hetkel huvitas mind vaid linn. Soe suvetuul juustes lehvimas, sõitsime oma sihtkoha poole. Ligikaudu 20 minuti pärast jõudsime kohale. Tee oli sinka-vonkaline ja tegelikult üsna pikk, aga põnevuse tõttu tundus see väga lühike. Sinna jõudes tabas mind küll vähemalt, üsna suur šokk, see polnudki sellepärast, et seal oleks nii jube olnud, vaid just sellepärast, et mu ootused olid kõrgemad ja ma olin ka väga väsinud, sest terve päeva olime erinevate transpordivahenditega sõitnud, et lõpuks sihtpunkti jõuda (buss, lennuk, rong, jalgratas). Klaasikillud olid maas, trellid olid eesruumi akende asemel ja toas oli väga räpane, vetsus vedeles maas vetsupaber jne. Aga lõppkokkuvõttes oli need vaid pisiasjad, mida võimendas minu väsinud olek. Kohale jõudes tervitasime sealseid Belglasi ja ma olin isiklikult hinges väga kurb, et neid ainult 5 + 2 oli, sest meid oli 10 + 2. Belgalsed tundusid kohe väga sõbralikud. Seejärel pakuti meile suppi, milles oli väga palju asju, mis tundusid mulle söögina, mida ma arvasin, et ma ei söö, aga kuna seal oli üsna pime, siis ei näinud ma õnneks pooli asju, mida suhu pistsin. Siiski ei suutnud ma kogu toitu ära süüa ja viskasin supipaksu prügikasti. Häbi oli küll silmis, aga ma ei leidnud mõtet see kõik suhu toppida ja siis oksendama hakata. Mõtlesin, et raudselt nüüd Belglased arvavad, et tuli mingi pirtsakas eestlane, kes valib toitu peensusteni. Ma olen küll pirtsakas, aga samas olen ma ka piisavalt viisakas, et enamus kordi lihtsalt toit endale sisse pressida. Peale sööki siirdusime baariruumi, kus istusime niisama. Tegelikult, nagu ma aru sain, olid plaanis mängud, aga kuna me jõudsime nii hilja ja kõik olid väsinud, otsustati lihtsalt istumisõhtu teha. See oli ainuke õhtu, kus ma naeruväärselt vara magama läksin. Aga seda ka kindlal eesmärgil - et järgmine päev rohkem teha jõuaks. Oli inimesi, kes kohe sisse sulandusid (Kersten ja Pille-Riin), aga kahjuks, ma rõhutan sõna kahjuks, mina selline pole. Suutmata Belglaste tol õhtul kontakti luua, läksin magama, kui kell oli umbes 22.00 (või pisut rohkem, eriti enam ei mäleta ja ma usun, et see ei oma nii suurt tähtsust ka). Osad inimesed rääkisid veel kaua juttu, aga mina siirdusin jah üsna varakult telki magama. Eesti tüdrukud said endale kolmekojalise telgi, kus igas kojas oli 2 kohta. Mina olin Kadiga ühes kojas ja olen selle üle siiani väga õnnelik. Night!