Tutvumismäng, kus jagati laagrilised paaridesse (soovitavalt üks belglane ja üks eestlane, aga kuna belglasi oli vähem, siis olid osad eestlased kahekesi). Ülesanne oli teatud minutite jooksul rääkida teineteisele üksteisest nii palju kui võimalik ja räägitu ka meelde jätta. Pärast seda, kui aeg oli läbi saanud koguneti ringi ja kaaslased rääkisid üksteisest nii palju kui neil oli meelde jäänud. Eesmärk oli saada oma nädalakaaslastest teada saada nii palju kui võimalik.
Freak football - nagu tavaline jalgpall, ainult et mängijad olid erinevat moodi kinni seotud, kellel jalad, kellel jalg ja käsi, kes oli paarikaupa kinni seotud, kellel olid silmad kinni seotud jne. Eesmärk oli loomulikult lüüa vastase väravasse nii palju palle kui võimalik. See oli äärmiselt vinge mäng!
Ulata pall edasi käsi kasutamata - seisti ringis ja esmalt anti jalgpallisuurune pehme pall, mis tuli põlvede vahel järgmisele ringis olijale põlvede vahele toimetada ilma käsi kasutamata. Väga levinud mäng. Sama korrati tennisepalliga, mis pandi kaela peale. Eesmärk oli toimetada pall tagasi sinna, kust see teele pandi.
Põgene, vaba laps! - nagu ma aru sain, siis see oli ilmselt belglaste mäng. Mäng oli järgmine - võeti paaridesse ja moodustati ring, seejärel läksid tüdrukud maha (ikka ringikujuliselt) ja poisid nende peale. Üks inimene pidi jääma ilma paariliseta. See, kes jäi ilma paariliseta, valis endale kellegi, kellele silma pilgutada ja see, kellele ta silma pilgutas, pidi saama oma paarilise alt üksiku pilgutaja peale. Kui tal õnnestus see, siis pilgutas jällegi see, kes nüüd ilma paariliseta oli. Võib öelda, et eriti hästi see mäng välja ei kukkunud, sest üldjuhul eestlased ei eelista niivõrd palju füüsilist kontakti nagu seal mängus ette oli nähtud.
Üks kõigi vastu - eestlastest ja belglastest moodustati üks suur võistkond, kes hakkasid täitma erinevaid ülesandeid. Etteantud 20 ülesande täitmisel oli võimalus anda üks ülesanne grupijuhtidele. Ülesanded oli järgmised: leidke ja too 5 putukat; kirjutage luuletus grupijuhtide kohta; jooge 5 liitrit vett (võisid ka erinevad inimesed); 3 inimest lukustati toolide külge koodilukkudega, avage need lukud; keegi peab kõikide tegevuste ajal palli põrgatama, inimesed võivad vahetuda; nummerdage terve üks vetsupaberi rull; tehke üks muusikainstrument loodusest saadud asjadega; moodustage terve grupiga nelja inimese kõrgune püramiid; leidke vastused kolmele geograafiaalasele küsimusele; tehke kunstiteos; tehke pilti 6 tundmatust inimesest; kirjutage kahe lehekülje pikkune jutt rääkivast lillest, pisikesest tüdrukust ja ükssarvest; tehke karikatuur kogu grupi liikmetest; toimetage kogu grupp üle nööri; sööge kümme õuna; jookske 400 ringi ümber kõikide telkide; tehke viis kutti ilusateks neiudeks (tehti Sander, Kersten, Jeroen, Patje, Marttin); tehke lipp, mis esindaks kogu gruppi.
See oli mäng, mis tekitas väga suurt kõmu ja mulle ausalt öeldes valmistas punkt, kus kästi üle nööri kogu grupp toimetada, väga suurt vastumeelt. Esiteks oli nöör vägaväga kõrgele pandud ja teiseks ei tohtinud nööri ületades seda puudutada, need kaks asjaolu tegid nöörist ülesaamise üsna võimatuks. Mina leidsin kohe alguses, et see ülesanne on absurdne, aga grupivaim ei jätnud jonni:) Tulemuseks oli see, et kaks kutti (Jeroen ja Patje) kukkusid oma seljale ja asi läks nii kaugele, et meie grupijuhid palusid belglastel see ülesanne ära jätta. See mäng tõmbas minu tuju küll väga alla, sest kuidas saadakse oletada, et me läbime sellise ülimalt ohtlikku kadalipu? Pisut tusaseks tegi ka see, et Belgia grupijuhid muudkui seletasid, et on väga lihtne moodus sellest üle saada, aga et oleks ise kordagi midagi ette näidanud, seda ei olnud. See selleks, olen uhke kogu grupi üle, et kõik ülejäänud ülesanded me saime edukalt tehtud! Aplaus!!!
Peale mänge läksime kõik ratastega Antwerpeni söögipoodi, et osta midagi, kui me soovime. Belglased ostsid asju rahvuslikuks õhtuks (meil olid need muidugi mõista juba Eestist ostetud). Kui rongijaamast noortekeskusesse sõitmine välja arvata, siis see oli esimene võimalus Antwerpeni näha. Tagasi jõudes hakkasime valmistuma rahvuslikuks õhtuks, kus algul tuli vabal valikul mingil moel tutvustada oma riiki ja seejärel pakkuda suupisteid ja jooki. Meie tutvustamise enda kultuuri nii, et laulsime Põdral maja metsa sees (koos liigutustega ja ingliskeelne tõlge oli paberile kirjutatud) ja õpetasime belglastele tantsu "Kaks sammu sissepoole". (Lisaks andis Kätlin belglastele Eesti lipuga rinnamärgi)Tuli välja, et ka belglastel on Põdramajaga väga sarnane laul. Viis oli pisut teine, aga laulumõte oli sama. Belglaste etteaste oli Belgia geograafiline tutvustamine. Mõlemad maad tutvustatud, suundusime baari, kus ootasid meid nii belglaste kui ka eestlaste rahvuslikest suupistestest koosnevad lauad. Tutvustasime üksteise jooke ja suupisteid ning asusime neid maitsma. Õhtu kujunes edasi vaikseks istumiseks, kus sai alguse meie Wearwolfi-maania:D See oli teine versioon lennujaamas mängitud maffiast! Neil olid olemas spetsiaalsed mängud ja belglaste teamleaderid seletasid mängu, ent minu jaoks tundus see väga keeruline, seetõttu otsustasin esimese mängu kõrvalt vaadata. Kui esimene mäng läbi sai ja ma pointist aru sain, siis järgmise mänguga läksin juba kaasa. Oli väga põnev ja tekkis sellest mängust sõltuvuse tunne. Kahjuks ei võtnud kõik inimesed sellest mängust osa, ent mida aeg edasi, seda rohkem inimesi osa võttis. Rohkem meeldis see mäng siiski eestlastele. Libahunti mängides jõudsime omadega öösse ning peagi oligi aeg unne heita. Head und!
PS! Unustasin ennist mainida, et täna tehti graafik, mille alusel pidid juhuslikult tektitatud grupid (tavaliselt 3 inimest grupis) koristama nõusid hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi järel ning koristama wc-sid, dušše ja baari.
Vaadake ka pisut pilte :)
No comments:
Post a Comment