Day 1. // 12th of July

Meie pisike reisike algas esmaspäeval, 12.juulil hommikul kell 8.00. Sõitsime pisikese mikrobussiga Tallinna Lennujaama. Kohale jõudsin üsna varakult, kuskil 10.00. Lennuk väljus kell 11.35 nii et aega meil pisut oli. Käisime ringi ja mängisime pisut mänge. Mängiti kaarte ja ühte toredat apelsini mängu ehk et, mida kõike saab teha ühe apelsiniga :D (grupp oli jagatud kaheks). Peab siinkohal mainima, et mu grupikaaslastel oli väga hea fantaasia:D. Üsna pea sai kätte ka lennukile minemise aeg. Võin ausalt öelda, et mina olin üsna hirmul, sest lendasin esimest korda ja oli palju teisigi, kes esimest korda lennukiga lendasid. Lendamine kestis tund aega ja polnud üldse nii hirmus, kui ma arvasin. Elasin üle, ent ei saa öelda, et see oleks mulle meeldinud. Jõudsime Riia lennujaama, kus oli meil väga väga palju aega ringi käia. Ootasime umbes 4 tundi, et järgmisele lennukile minna. Mängisime väga palju maffia-mängu ja jalutasime ringi. Lõpuks saabus see aeg, mil saime järgmisele lennukile minna, see oli umbes kell 16.40. Kui jõudsime Belgiasse, keerasin kella, sest seal on teine ajavöönd, kell tuli 1 tund tagasi keerata. Seal oli kell seega 17.40. Võtsime Brüsseli lennujaaamast oma pagasid (pean ausalt ütlema, et üksi ma oleks sinna kohe 100% ära eksinud, sest see ei olnud eriti pisike lennujaam). Seejärel kohtusime Belglaste team-leaderiga. Ta juhatas meid mitu korrust allapoole, kust saime rongi peale minna. Pidime pisut ootama ja saimegi rongile minna. Oi, milline mugavus oli selle rongiga sõita! Superluks! Väga vaikne ja mugavad istmed. Sõitsime hästi pisut ja istusime ümber vähe ebamugavama rongile ja sõitsime kuni Antwerpenini välja. Antwerpeni tuli meile vastu selle noortekeskuse, kus ööbisime, juhataja, nagu ma aru sain. Ta võttis meie kohvrid ja kotid ning Marleeni peale ning sõitis noortekeskusesse. Meid juhatati maa-alusesse parklasse, kus oli väga suur hulk rattaid. Esialgu oli see minu jaoks väga suur üllatus, aga mida aeg edasi, seda tavalisemaks see mulle muutus, sest jalgrattakultuur on seal väga levinud. Kõik said endale erk-kollase ratta. Läksime treppi mööda, jalgratas käe kõrval, ülesse, maa peale, kust saime alustada oma rattasõitu Antwerpeni noortekeskusesse, nimega scheld'apen. Sõitsime kiirus oli aeglane ja meie sujuvat liikumist takistasid väga mitmed valgusfoorid, aga sellest polnud lugu, sest tol hetkel huvitas mind vaid linn. Soe suvetuul juustes lehvimas, sõitsime oma sihtkoha poole. Ligikaudu 20 minuti pärast jõudsime kohale. Tee oli sinka-vonkaline ja tegelikult üsna pikk, aga põnevuse tõttu tundus see väga lühike. Sinna jõudes tabas mind küll vähemalt, üsna suur šokk, see polnudki sellepärast, et seal oleks nii jube olnud, vaid just sellepärast, et mu ootused olid kõrgemad ja ma olin ka väga väsinud, sest terve päeva olime erinevate transpordivahenditega sõitnud, et lõpuks sihtpunkti jõuda (buss, lennuk, rong, jalgratas). Klaasikillud olid maas, trellid olid eesruumi akende asemel ja toas oli väga räpane, vetsus vedeles maas vetsupaber jne. Aga lõppkokkuvõttes oli need vaid pisiasjad, mida võimendas minu väsinud olek. Kohale jõudes tervitasime sealseid Belglasi ja ma olin isiklikult hinges väga kurb, et neid ainult 5 + 2 oli, sest meid oli 10 + 2. Belgalsed tundusid kohe väga sõbralikud. Seejärel pakuti meile suppi, milles oli väga palju asju, mis tundusid mulle söögina, mida ma arvasin, et ma ei söö, aga kuna seal oli üsna pime, siis ei näinud ma õnneks pooli asju, mida suhu pistsin. Siiski ei suutnud ma kogu toitu ära süüa ja viskasin supipaksu prügikasti. Häbi oli küll silmis, aga ma ei leidnud mõtet see kõik suhu toppida ja siis oksendama hakata. Mõtlesin, et raudselt nüüd Belglased arvavad, et tuli mingi pirtsakas eestlane, kes valib toitu peensusteni. Ma olen küll pirtsakas, aga samas olen ma ka piisavalt viisakas, et enamus kordi lihtsalt toit endale sisse pressida. Peale sööki siirdusime baariruumi, kus istusime niisama. Tegelikult, nagu ma aru sain, olid plaanis mängud, aga kuna me jõudsime nii hilja ja kõik olid väsinud, otsustati lihtsalt istumisõhtu teha. See oli ainuke õhtu, kus ma naeruväärselt vara magama läksin. Aga seda ka kindlal eesmärgil - et järgmine päev rohkem teha jõuaks. Oli inimesi, kes kohe sisse sulandusid (Kersten ja Pille-Riin), aga kahjuks, ma rõhutan sõna kahjuks, mina selline pole. Suutmata Belglaste tol õhtul kontakti luua, läksin magama, kui kell oli umbes 22.00 (või pisut rohkem, eriti enam ei mäleta ja ma usun, et see ei oma nii suurt tähtsust ka). Osad inimesed rääkisid veel kaua juttu, aga mina siirdusin jah üsna varakult telki magama. Eesti tüdrukud said endale kolmekojalise telgi, kus igas kojas oli 2 kohta. Mina olin Kadiga ühes kojas ja olen selle üle siiani väga õnnelik. Night!